reede, 17. aprill 2020

ÜKS PALJAS LAPS JA TEMA PEAAEGU PALJAS ISA

Kes minu blogi on juba ammu lugenud, siis teavad, et aegajal juhtuvad minuga sellised tobedad ja piinlikud asjad. Peale lapsega koju jäämist olen ma suutnud elada nii igavalt, et kuni eilseni ei meenugi lähiajal ühtegi ebamugavat seika.

Eile õhtul tulin ma Mirteli toast ja möödudes enda magamistoast, nägin ma vilksamisi aknast valgeid lokke. Esiti arvasin, et mingi prügi lendas mööda, sest väljas oli väga kõva tuul, aga otsustasin ikka minna lähemale kontrollima. Aknast nägin ma meie sissesõidul üsna paljast kahe aastast naabripoissi, kel olid jalas ainult mähkmed ja lühikese varrukaga t-särk. Tuli nagu väike džunglipoiss oma sassis juuste ja sõjamaalinguid täis joonistatud jalgadega meie välisukse suunas. Kõnnak oli aeglane, sest palja jalu teravate kivide peal ei olnud just mugav kõndida.

Jooksin siis õue, haarasin ta sülle ja läksin naabritele nende põgenikku tagastama. Välisuks oli pärani lahti ja nii ma esikus hüüdsin oma naabrinaist. Hüüdsin päris mitu korda ja üsna kõvasti. Kedagi ei vastanud. Automaatselt hakkas aju igasuguseid õudseid stsenaariume tootma ja kartsin, et äkki on midagi juhtunud või siis on ta äkki lihtsalt väsimusest magama jäänud, sest lisaks just kaheseks saanud poisile, on neil ka 1,5 kuune laps. Võtsin siis jalanõud ära ja hakkasin lihtsalt üle ukse tubadesse vaatama, et kus see ema siis on. Kõik toad olid tühjad, kuniks ma jõudsin vannituppa ja seal seisis just dužži alt tulnud pereisa, kes rahulikult kuivatas ennast. Jumal tänatud, et tal oli rätik ees ja veel piinlikum moment jäi ära, aga no deem, ei võinud siis midagi vastu hüüda, kui ma juba seal esikus karjusin.
Poiss jõudis ilmselt päris kaua niimoodi paljalt kõva tuule ja +2 kraadiga õues olla, sest tegu on meie vastasmaja naabritega ja meile jõudmiseks pidi ta lisaks oma õue ala ületamiseks, ületama ka sõidutee. Loodame, et ta nüüd ei külmetunud ja haigeks ei jää. Tegelikult oleks see asi võinud ka palju hirmsamini lõppeda, kui poiss oleks meie juurde tuleku asemel valinud hoopis maja taga oleva metsa. Mina sain küll piinlikust tunda, aga vähemalt laps sai tuppa tagasi viidud ja ühele puhtale vanemale üle antud:)

Elu korona ajal ei pruugi üldse olla igav, kes see teine ikka nalja teeb, kui ise ei tee. Sain jälle ühe piinliku lookese oma elulooraamatusse juurde:)


Kommentaare ei ole: