laupäev, 21. märts 2020

KARANTIINIPÄEVIK

Kui ma blogimisega uuesti alustasin, siis ma ei arvanud, et elu hakkab kohe takistusi teele loopima. Nimelt ei ole mina see ema, kes suudab lapse kõrvalt kirjutada. Nüüd kui ta on taas minuga ööpäeva ringselt, siis aega maha istuda on üsna vähe ja kui see hetk tekib, siis ma tahangi lihtsalt istuda.
Ma ausalt ei tea, kuidas teised palju rohkemate laste kõrvalt seda suudavad?
Esiteks, kui ma juba mingigi nutiseadme taha maandun, siis tahab Mirtel samamoodi neid seadmeid näppida, multikaid vaadata jne. Seega ei tule sellest kirjutamisest midagi välja. No ja vähemalt minu lapsel pole seda "istun rahulikult diivanil" geeni absoluutselt, tal on pidevalt tegevust vaja ja üksiku lapsena olen mina tema mängukaaslane.

Täna tuli meili peale info, et lapsed tuleks võimalusel lasteaiast koju jätta ka aprillis. See pole mulle suurem asi probleem. Minu poolest käigugi siis maikuu lasteaias ja siis saab 3 kuud suvepuhkust niikuinii otsa. Aga mis mulle selle meili juures ei meeldinud, oli see, et tegelikult on see vihje sellele, et tavapärane elu ei taastu ilmselt veel niipea ja kui lasteaiast on Mirtul suva, siis vanaemast ja vanaisast ning oma eluarmastusest Mallust tal nii suva pole. Igatsus on juba suur peal ja väga raske on ühele veel kahesele seletada, miks me enam pühapäeviti maal ei käi. Ega see ema ikka päris kõike ka asendada ei suuda.

Üldises plaanis pole mu elu üldse muutunud, tuleb välja, et ma elasin juba enne eneselegi teadmata karantiinis. Käisin korra nädalas poes, jalutasin õues ja ülejäänud aja olin kodus. Jah, trenni ei saa, aga ilmad soosivad vähemalt jalgrattaga sõitmist ja Mirtel annab raskusena rattatoolis oma panuse.
Majagi on juba nii mitmeid kordi ära koristatud, et kolisime täna oma koristamisega metsa ning puhastasime vahelduseks seda murdunud okstest ja prahist.

Jälgides üleüldiselt seda maailma olukorda, siis mind on nii vihale hakanud ajama just see, et rahvas on teinud tavalistest palli taguvatest ja autoga kihutavatest inimestest rahvuskangelased, maksavad miljoneid, et toetada nende luksusliku eluviisi, aga need tõelised kangelased ( teadlased, meditsiinitöötajad, päästja ja ka poemüüjad ) saavad sandikopikaid. Ja kus need kangelased siis nüüd on, kui neid vaja on? Nad istuvad oma villades täiesti kasututena ja ootavad hoopis ise päästmist! Neid miljoneid vajaksid hoopis nüüdseks need eesliinitöötajad, kes peavad ikka selle sandikopika eest elusid päästma, iseenda perede ja halvemal juhul ka enda elu arvelt.

Meie inimkonnale oligi selle "ilusa elu mulli" pauguga lõhkemist vaja. Ehk saavad nüüd mõneks ajaks prioriteedid paika.

Kommentaare ei ole: