kolmapäev, 26. veebruar 2020

PÄEVAKAJALINE

Täna oli küll puhas rõõm ärgata ja ruloosid akende eest ära tõmmata. Kõik oli kuidagi valge ja helge ning Mirtelgi oli nõus ilma poole tunnise äratamis maratonita ärkama. Ja ma ei ole mingi talve ega lume fänn eriti veel peaaegu märtsis, aga hetkel sobib mulle kõik, mis selle halli ja pimeda natukenegi valgemaks ja helgemaks teeb.

Vaatasin eile poole silmaga seda Kanal 2 loodud saadet sellest, kui Euroopat peaks tabama elektrikatkestus. Natuke kõhe on mõelda küll. Sellisel hetkel hakkad ikka kohe hindama oma maal elavaid sugulasi, kellel on koduõuel joogiveekaev, toas puuküttega ahjud ja välikäimlad. Mitte, et ma kardaks sellise olukorra juhtumist, aga vaadates meie viimase aja kliimat, siis võib tulevikus neid katkestusi ette tulla küll.

No ja praegune haiguste hooaeg on ka kuidagi eriti karm. Paanikas ei ole, aga ka mina olen võtnud viimase aja nõu kuulda ja varunud omale koju siiski elementaarsed ravimid ja toiduvaru asjade näol, millele on pikk säilivusaeg. See on selline asi, mis annab hingerahu. Ideaalne olukord on muidugi, kui varudele tarvidust ei tuleks. Aga halvaks need ei lähe ja need saab aja jooksul igapäeva elus kenasti ära tarbida. Meie puhul on see varumine hea ka selleks puhuks, et kui meid peaks tabama kasvõi tavaline gripp, siis ma saan rahulikult ennast kodus terveks ravida ja ei pea toidu ega ravimipuuduses rahva sekka jooksma. Seda enam, et me oleme lapsega ju enamuse ajast kahekesi ja kui üks meist on maas, siis on liikumine raskendatud.

Igatahes loodame, et meie immuunsus on piisavalt tugev. Olen erinevalt eelmistest aastatest ilusti igapäevaselt D-vitamiini söönud ja ma tunnen küll, et enesetunne on parem. Muidu on mind juba alates veebruarist kimbutanud meeletu väsimus, aga sel aastal olen küll väga energiline ja tunnen, kuidas uni on kuidagi kvaliteetsem.

Reedel sõidame me Mirtuga väikesele puhkusele. Saame kodurutiinist välja ning plika saab oma energiat vähekene mujale suunata. Ta lihtsalt on mul keskmisest suurema karismaga. Kui Mirtel tuppa astub, siis on peaaegu võimatu teda mitte näha ega kuulda. Teda lihtsalt on palju.
Öeldakse ju, et lapsed tulevad meile õpetama asju, mida meis endas pole. Nii ongi Mirtel tulnud mulle õpetama julgust, seltskondlikust, emotsionaalsust. Vot need emotsioonidega on mul küll kehvasti. See-eest Mirtelil käib kõik suurelt. Kui ta on õnnelik, saavad kõik sellest kuulda, kui ta on kurb, saavad ka kuulda. Jumal tänatud, et ta enamuse ajast õnnelik on :D

Nüüd ma lippan oma selle nädala viimasesse aerojooga trenni ja kui ma tubli olen, siis jõuan homme veel ühe postituse kirjutada, enne kui ära sõidame.
Ja kel on soovi rohkem näha, mida me teeme, siis võib mind jälgida instagramis marinaveskimagi nime alt. Konto on küll privaatne, aga võite ennast julgelt lisada.


Kommentaare ei ole: