laupäev, 21. märts 2020

KARANTIINIPÄEVIK

Kui ma blogimisega uuesti alustasin, siis ma ei arvanud, et elu hakkab kohe takistusi teele loopima. Nimelt ei ole mina see ema, kes suudab lapse kõrvalt kirjutada. Nüüd kui ta on taas minuga ööpäeva ringselt, siis aega maha istuda on üsna vähe ja kui see hetk tekib, siis ma tahangi lihtsalt istuda.
Ma ausalt ei tea, kuidas teised palju rohkemate laste kõrvalt seda suudavad?
Esiteks, kui ma juba mingigi nutiseadme taha maandun, siis tahab Mirtel samamoodi neid seadmeid näppida, multikaid vaadata jne. Seega ei tule sellest kirjutamisest midagi välja. No ja vähemalt minu lapsel pole seda "istun rahulikult diivanil" geeni absoluutselt, tal on pidevalt tegevust vaja ja üksiku lapsena olen mina tema mängukaaslane.

Täna tuli meili peale info, et lapsed tuleks võimalusel lasteaiast koju jätta ka aprillis. See pole mulle suurem asi probleem. Minu poolest käigugi siis maikuu lasteaias ja siis saab 3 kuud suvepuhkust niikuinii otsa. Aga mis mulle selle meili juures ei meeldinud, oli see, et tegelikult on see vihje sellele, et tavapärane elu ei taastu ilmselt veel niipea ja kui lasteaiast on Mirtul suva, siis vanaemast ja vanaisast ning oma eluarmastusest Mallust tal nii suva pole. Igatsus on juba suur peal ja väga raske on ühele veel kahesele seletada, miks me enam pühapäeviti maal ei käi. Ega see ema ikka päris kõike ka asendada ei suuda.

Üldises plaanis pole mu elu üldse muutunud, tuleb välja, et ma elasin juba enne eneselegi teadmata karantiinis. Käisin korra nädalas poes, jalutasin õues ja ülejäänud aja olin kodus. Jah, trenni ei saa, aga ilmad soosivad vähemalt jalgrattaga sõitmist ja Mirtel annab raskusena rattatoolis oma panuse.
Majagi on juba nii mitmeid kordi ära koristatud, et kolisime täna oma koristamisega metsa ning puhastasime vahelduseks seda murdunud okstest ja prahist.

Jälgides üleüldiselt seda maailma olukorda, siis mind on nii vihale hakanud ajama just see, et rahvas on teinud tavalistest palli taguvatest ja autoga kihutavatest inimestest rahvuskangelased, maksavad miljoneid, et toetada nende luksusliku eluviisi, aga need tõelised kangelased ( teadlased, meditsiinitöötajad, päästja ja ka poemüüjad ) saavad sandikopikaid. Ja kus need kangelased siis nüüd on, kui neid vaja on? Nad istuvad oma villades täiesti kasututena ja ootavad hoopis ise päästmist! Neid miljoneid vajaksid hoopis nüüdseks need eesliinitöötajad, kes peavad ikka selle sandikopika eest elusid päästma, iseenda perede ja halvemal juhul ka enda elu arvelt.

Meie inimkonnale oligi selle "ilusa elu mulli" pauguga lõhkemist vaja. Ehk saavad nüüd mõneks ajaks prioriteedid paika.

teisipäev, 10. märts 2020

JAH, MA LUBAN OMA LAPSEL KAKELDA

Nagu minu insta jälgijad teavad, siis me käisime Mirtuga vahepeal Soomes. Oli üle pika aja tore reis, kui üks intsident välja arvata, mis omakorda pani mind mõtlema sellele, et Mirtelil saab tulevikus ikka väga raske olema just enda temperamendi tõttu.

Nimelt minnes läksime me laeva lastenurka mängima. Mirtel hakkas seal suurte legodega ehitama, kui tema juurde tuli üks tüdruk ja kiskus tal asjad käest. Ma ise vaatasin eemalt ja ei sekkunud, sest minu kasvatus põhimõte on see, et kuni asi pole füüsiline, siis peab laps õppima ise erinevate ebameeldivate olukordadega toime tulema. Mirtel on oma loomult selline, kes endale liiga teha ei lase ja ta võttis asjad tagasi ja mängis edasi. Teine tüdruk pistis muidugi kisama ja kohale lendas eesti-vene päritolu naine, kes hakkas Mirteli peale karjuma, et mida sa väike nolk kakled siin jne. Selle peale läksin ma kohale ja ütlesin, et Mirtel pole midagi valesti teinud, teie laps tuli esimesena asju käest ära kiskuma ja üldsegi, milles probleem, sest keegi pole haiget saanud. Loomulikult polnud minu öeldust mingit kasu, sest umbes 80% venelaste puhul kehtib asjaolu, et kes kõvemini karjub, sellel on õigus ja ütleme nii, et ta kisendas juba üsna kõvasti. Mina pole eriline karjuja, seega jätsin asja sinnapaika ja tõstsin Mirteli teise toa otsa mängima. Pealegi, kui ma oleks ise häält tõstnud, oleks mind tõenäoliselt üle parda heidetud, sest mängutoa ümber oli hetkega kogunenud terve selle "kannataja" hõimkond.

Peale seda lugu olen ma üsna tihti mõelnud, et kui tihti jäävad ebaõiglaselt süüdi lapsed, kes lihtsalt seisavad ise enda õiguste eest. Ja kui tihti on paljudes olukordades süüdi tegelikult just need nn. "kukununnu", kes vanemate arvates on inglite asemikud maa peal.
Mulle on alati meeldinud inimesi jälgida ja nüüd kui mul on omal laps, siis jälgin ma ka lapsi üsna suure huviga. Ja mitte ükski laps ei ole üdini korralik. Nad kõik käituvad valesti, lihtsalt erineval viisil. Väga tihti on need vaiksed lapsed just need, kes on kõige suuremad manipulaatorid. Nad susivad vaikselt riiu üles ja kui temperamentsem laps sellele muidugi kõva häälega reageerib, siis süüdi jääb ikka see reageerija. Nunnukene hoiab oma suu õigel ajal kinni, manab kurvad silmad pähe, jookseb esimesena kitule ja ehk pigistab pisaragi välja ning kõik jälle usuvad ja haletsevad. Emadel on lihtsalt need "emme prillid " ees ja esimene instinkt on oma last kaitsta.
Ja seetõttu ma juba tean, et oma suure loomuse tõttu, saab Mirtel tulevikus veel palju sõimata, sest tema on just see reageerija.
Ma ise püüan oma mõistuse selgena hoida ja teadvustada, et minu laps loob samamoodi ebameeldivaid olukordi. Ka tema võtab vahel asju käest ära, jookseb kedagi pikali, ei saa aru, mida tähendab sõna "kordamööda" ja näitab kellelegi keelt. Ta on laps ja see käib arengu juurde. Seega ma ei tõtta ka oma last emalõvina kaitsma, kui ma tean, et ta võis probleemi algataja olla. See ülimäärane laste õigustamine loob meile ainult sületäis süüdimatuid kodanike juurde.
Seetõttu pole ma igale tülile vahele sekkunud, sest laps peab aru saama, et terve elu ei käi keegi teine tema eest õiendamas ja et enda halva käitumise eest peab ta ka ise vastutuse võtma.

Mind ennast kasvatati samamoodi, mingit kitumist ei aktsepteeritud ja pidi ise hakkama saama. Kui keegi tegi mulle liiga, siis ma pidin kiusaja ise paika panema ja kui olin ise kiusaja, siis polnud ka mõtet kitule minna, et teised minuga ei mängi. Ise olin süüdi ja ise pidin lõpuks läbi näksama selle, et teistega halvasti käitumine tähendab sõpruskonnast välja jätmist.

Kui me laseme lastel kogeda neid erinevaid situatsioone iseseisvalt, siis areneb neil see empaatiavõime kordades kiiremini. Vahel pisukese ebaõigluse tunnetamine aitab neid elus palju paremini edasi, kui see, et nad arvavad, et neil on alati õigus. Lastest kasvavad ju ka suured inimesed ja kui nad on harjunud ebameeldivates olukordades ainult teistele lootma, siis võib see elupettumus ikka päris suur olla. Pole siis ime, et depressioon on üha süvenev haigus noorte seas. Nad lihtsalt ei oska eluga kaasas käivat stressi ja negatiivsust ise töödelda. Samuti ei oska nad ise ennast ka õnnelikuks teha, sest vastutus on nende arvates alati kõigil teistel.

Seega mina lasen oma lapsel vahel natuke verbaalselt kakleda. Kui on süütu, siis õpib, enda eest seisma ja kui on ise süüdi, siis võib ego vahel natuke peksa saada küll. Pole meist keegi siin maailmanaba.

Ja, et keegi siit midagi valesti välja ei loeks, siis füüsilist vägivalda ma ei tolereeri. Õnneks meil seda muret pole väga olnud. Ja seletan ka mina oma lapsele alati eraldi, mis on ok ja mis mitte. Ja kui Mirteli süü tõttu mingi olukorda kontrolli alt väljub ja sellele järgneb jonn ja hüsteeria, siis olen ma alati ta seltskonnast eraldanud. Kui eraldamisest ei piisa, siis lähme koju, sest meil on kasutuses põhjus-tagajärg kasvatus, et kui avalikult käituda ei oska, siis tagajärg on kodus vaikselt olemine.


kolmapäev, 26. veebruar 2020

PÄEVAKAJALINE

Täna oli küll puhas rõõm ärgata ja ruloosid akende eest ära tõmmata. Kõik oli kuidagi valge ja helge ning Mirtelgi oli nõus ilma poole tunnise äratamis maratonita ärkama. Ja ma ei ole mingi talve ega lume fänn eriti veel peaaegu märtsis, aga hetkel sobib mulle kõik, mis selle halli ja pimeda natukenegi valgemaks ja helgemaks teeb.

Vaatasin eile poole silmaga seda Kanal 2 loodud saadet sellest, kui Euroopat peaks tabama elektrikatkestus. Natuke kõhe on mõelda küll. Sellisel hetkel hakkad ikka kohe hindama oma maal elavaid sugulasi, kellel on koduõuel joogiveekaev, toas puuküttega ahjud ja välikäimlad. Mitte, et ma kardaks sellise olukorra juhtumist, aga vaadates meie viimase aja kliimat, siis võib tulevikus neid katkestusi ette tulla küll.

No ja praegune haiguste hooaeg on ka kuidagi eriti karm. Paanikas ei ole, aga ka mina olen võtnud viimase aja nõu kuulda ja varunud omale koju siiski elementaarsed ravimid ja toiduvaru asjade näol, millele on pikk säilivusaeg. See on selline asi, mis annab hingerahu. Ideaalne olukord on muidugi, kui varudele tarvidust ei tuleks. Aga halvaks need ei lähe ja need saab aja jooksul igapäeva elus kenasti ära tarbida. Meie puhul on see varumine hea ka selleks puhuks, et kui meid peaks tabama kasvõi tavaline gripp, siis ma saan rahulikult ennast kodus terveks ravida ja ei pea toidu ega ravimipuuduses rahva sekka jooksma. Seda enam, et me oleme lapsega ju enamuse ajast kahekesi ja kui üks meist on maas, siis on liikumine raskendatud.

Igatahes loodame, et meie immuunsus on piisavalt tugev. Olen erinevalt eelmistest aastatest ilusti igapäevaselt D-vitamiini söönud ja ma tunnen küll, et enesetunne on parem. Muidu on mind juba alates veebruarist kimbutanud meeletu väsimus, aga sel aastal olen küll väga energiline ja tunnen, kuidas uni on kuidagi kvaliteetsem.

Reedel sõidame me Mirtuga väikesele puhkusele. Saame kodurutiinist välja ning plika saab oma energiat vähekene mujale suunata. Ta lihtsalt on mul keskmisest suurema karismaga. Kui Mirtel tuppa astub, siis on peaaegu võimatu teda mitte näha ega kuulda. Teda lihtsalt on palju.
Öeldakse ju, et lapsed tulevad meile õpetama asju, mida meis endas pole. Nii ongi Mirtel tulnud mulle õpetama julgust, seltskondlikust, emotsionaalsust. Vot need emotsioonidega on mul küll kehvasti. See-eest Mirtelil käib kõik suurelt. Kui ta on õnnelik, saavad kõik sellest kuulda, kui ta on kurb, saavad ka kuulda. Jumal tänatud, et ta enamuse ajast õnnelik on :D

Nüüd ma lippan oma selle nädala viimasesse aerojooga trenni ja kui ma tubli olen, siis jõuan homme veel ühe postituse kirjutada, enne kui ära sõidame.
Ja kel on soovi rohkem näha, mida me teeme, siis võib mind jälgida instagramis marinaveskimagi nime alt. Konto on küll privaatne, aga võite ennast julgelt lisada.


reede, 21. veebruar 2020

KILLUKE EILSEST PÄEVAST

Kõige parem päev on see päev, kui ma ei pea Mirtut lasteaeda viima. Lihtsalt sellepärast, et seda last on suht raske hommikul voodist välja saada. Nii jääbki vabal päeval ära see jagelemine ja kauplemine. Pea kolm aastat emaks olemist on koolitanud minust üsna eduka turumuti, kes suudab karikakrad roosideks rääkida ja kliendi veel pealegi maksma panna. Ütle veel, et emapuhkus midagi ei õpeta:)
Üldiselt teen ma Mirtelile alati nädala sees vähemalt ühe vaba päeva, kui mitte kaks. Enamasti on kolmapäev alati see tore päev, sest õhtuti on tal tantsutrenn ja ma vähemalt proovin samale päevale kahte intensiivset asja mitte panna. Õnneks on mul lihtsalt see võimalus ja seda tuleb kasutada kuniks veel saab.
Nüüd ma peangi hakkama meie vabade päevade graafikut veidi rohkem ette planeerima, kuna Mirtel hakkas käima lasteaia logopeedi juures ja nendel päevadel ma loomulikult ei taha, et ta puuduks. Kuna Mirtel kipub osadel sõnadel sõnalõppe ära jätma ja osad kaashäälikudki on pehmemad kui need olema peaks, siis kulub spetsialisti abi talle ära.

Igatahes eilse vaba päeva sisustasime me kinokülastusega. Mina olen ju Sipsikuga koos üles kasvanud ja miks ei või seda teha ka minu enda tütar. Ma muidugi olin juba eelnevalt kursis selle kriitikaga ja natuke kartsin, et äkki see ikkagi mõjutab mind kuidagi alateadlikult. Õnneks seda ei juhtunud ning Anu aluspüksid ja Sipsiku hääl ei häirinud mind karvavõrdki. Ja miks peakski? See on laste multikas. Lapsed ei pööra sellistele asjadele tähelepanu nagu kellegi hääl või riietus. Nemad aktsepteerivad veel kõike nii nagu on, ilma häbi ja halvustava toonita.
Pealegi iga tütre vanem peaks mõistma, et väikestel tüdrukutel paistavadki aegajalt aluspüksid kleidi alt välja. Küll nad tõmbavad ise omal seeliku saba üle pea, mängivad pepu upakil kuskil või istuvad natuke vähem daamilikult. Ikka juhtub ja no Anul multikas juhtus ka, see on eluline nüanss.
Mirtelile meeldis muidugi eriti see, et multikas oli palju laulmist. Nii mõnigi viis pani ta vahekäigus tantsima. Õnneks ma juba tean, et oma lapsega kinos käies pean ma ostma kõige ülemise rivi paaristoolid, kus on ruumi tantsida ja nautida.
Eriline edu oli seekord see, et ma pidin teda multika jooksul ainult ühe korra pissile viima. Ma kohe ei mõista, mis neil sellega on, et pissihäda taba neid kohe, kui tuled kustu lähevad? Isegi siis, kui sa oled vahetult wc-s käinud. Ärevus ilmselt!
Järgmisena peab ilmselt Trollid 2 vaatama minema, sest esimene osa on tema kõige lemmikum multikas üldse. Frozen jäi meil nägemata, aga tundub, et ta pole ka väga Elsa ega Anna tüdruk.

Seoses Frozeniga oli mul hiljuti üks eriti uhke moment. Nimelt on neil lasteaias teistel tüdrukutel suur armastus Elsa vastu ja nii vaatabki hommikuti mulle tavaliselt rühmas vastu 3 identsest Elsat. Uhked sinised kleidi seljas ja patsid peas. Ühel õhtul tuli Mirtel koju ning teatas ka, et tema tahab printsess olla. Täiskasvanu aju tootis muidugi kohe seda, et ilmselt tahab ta samasugust Elsa kleiti, kuna teistel ju on ja normaalne on omada samasuguseid asju.
Läksime siis H&M poodi, kus neid müüdi, et üks neljas Elsa lasteaeda juurde lisada. Aga ulatades Mirteli poole Elsa kleiti, kortsutas ta kulmu ja teatas, et tema tahab "isemoodi" printsess olla. Ei mingit Elsat ega Annat.
Sel hetkel valdas mind tohutu uhkus, et ta julgeb seista selle eest, mis talle tegelikult meeldib ja gruppi kuulumise pärast, ei pea samasugune välja nägema. Alati on ruumi ka ühele luigeprintsessile, sest kärtsroosa luigeprintsessi kleidiga ta koju jalutas. Ma nii loodan, et ta suudab säilitada seda otsuse- ja enesekindlust olla tema ise. Et ma jumala eest seda last ise ära ei rikuks. Sest on ok, kui sulle meeldivad samad asjad nagu su sõpradele, aga on ok olla natuke isemoodi.






teisipäev, 18. veebruar 2020

EI OLE ENAM UUT MINA, ON VAID VANA MINA

2019 aasta oli minu jaoks tõeline katsumus. Ma pole ealeski oodanud midagi nii väga lõppevat, kui eelmist aastat. Kõige paremini iseloomustab seda aastat vast lause " enam hullemaks ikka minna ei saa " ja miskipärast võttis elu seda lauset kui väljakutset ja lajatas üha hullemini.
Ma mäletan, kuidas ma istusin paar nädalat enne jõule diivanil, ärevustase oli nii kõrge, et ma tundsin lihtsalt vastikut iiveldust. Ma ei suutnud ennast sealt liigutada, lihtsalt vahtisin tühja kohta ja olin.  Absoluutselt kõike oli lühikese aja kohta liiga palju. Ja ma pole oma loomult muidu kunagi ärev olnud. Ma olen pigem alati olnud see, et kui teised langevad, siis mina seisan lõpuni püsti, sest keegi peab püsti seisma. See on vist pere vanima lapse sündroom, et me tunneme ennast pidevalt vastutavana.
Igatahes aasta viimast poolt iseloomustasid meie peres sõnad: surm, rinnavähk, eesnäärmevähk, viirushaigused, EMO, hirm, magamatus jne. Mõistus ütleb, et need on asjad, millega peab vast hakkama harjuma, sest vananedes vahetuvad pulmakutsed matusekutsete vastu ja nii lihtsalt ongi.
Ma olen enda jaoks juba väga ammu selgeks mõelnud, et ma ei karda enda surma, aga ma kardan lähedaste surma, sest igakord peaksin ma õppima uuesti elama- ilma nendeta. Järjest üksikumana...

Igatahes see aasta oli tõeline bullshit. Õnneks algas uus aasta kohe paremate uudistega ja uuema hingamisega. Vähidiagnoosiga inimesed saavad terveks ja kõike seda tänu sellele, et nad jõudsid õigel ajal arsti juurde ja vähid olid algstaadiumis. Operatsioonid on selja taga ja nüüd jääb vaid taastumine ja regulaarne kontroll.
Siinkohal panen teile südamele, et kui te teate, et teie lähedased ei ole just kõige eeskujulikumad tervisekontrollides käiad, siis palun sundige neid. Naiste- ja meestearst on kohustuslikud ja ega kord aastas üldvereproovki  midagi halba ei tee. Naistel on see asi vist natuke paremini kontrolli all, aga mehed on nagu lapsed, nad peab sinna käekõrval kohale viima.
Nii nagu naisi niidab emakakaelavähk, niidab mehi eesnäärmevähk. Ja mõlemad vähid on õigel ajal avastades 100% ravitavad. Nii, et võtke oma isad ja vanaisad, emad ja vanaemad käekõrvale ja viige arsti juurde. Ja kui te juba seal olete, siis kontrollige iseennast ka.

See oli nüüd küll pikk sissejuhatus, sest tegelikult tahtsin ma hoopis kuhugile mujale jõuda. Kogu selle vana aasta jooksul jõudsin ma selgusele ühes asjas. Et uuel aastal ei ole mingit " uus aasta uus mina " jama. On uus aasta ja vana mina.
Ma keeldun edaspidi oma aju pinge alla seadmast asjadega, mis hetkel parasjagu ühiskonna soosingus on. Ma ei taha enam igal uuel aastal mõelda, mida ma kõike lühikese ajaga saavutama ja soetama pean. Ma ei pea välja mõtlema meeletuid plaane uutest äriideedest. Või et ma peaksin ostma investeerimise mõttes omale kinnisvara. Ma ei pea kord aastas reisima Aasiasse, tegema detox kuuri ega wc remonti. Ma ei pea ostma hübriidautot ega hunnikute viisi uusi sisustustarbeid. Ma ei pea muretsema, kas minu riidekapp vastab kapselgarderoobi nõuetele ja ma ei pea läbi lugema kõiki ilmuvaid eneseabiraamatuid.

Loomulikult on normaalne omada eesmärke ja hoolitseda enda keha ja vaimu eest. Ja loomulikult peaksime me kõik unistama. Aga mina isiklikult ei taha enam olla sellel jooksumatil, lihtsalt sellepärast, et sellest igast kanalist pasundatakse. Meedia ja sotsiaalmeedia panevad meile peale nii suured pinged asjades, mis kõik peab olemas olema, aga need ei õpetama meile nautima neid asju, mis meil juba on. Ikka rohkem ja rohkem ning kiiremini ja kiiremini.

Seoses selle kiirustamisega.
Rääkisin hiljuti oma Tallinnas elava tuttavaga ja mulle ei jäänud vestlusest midagi muud kõrvu, kui see, et nad kiirutavad hommikul tööle, siis peab lõunapausist kindlasti kiiresti trennis ära käima, kiiresti tööle, kiiresti kinno, teatrisse ja kontserdile, sest pärast seda peab kiiresti sõpradega kokku saama, siis on vaja kähku reisil ära käia, sest seejärel on vaja kiiresti ja palju raha teenida, et osta asju, mida saaks poole aasta pärast jälle välja vahetada. See oli üks minu elu kõige väsitavamaid vestlusi. Ma tundsin lausa ise seal seistes ja kuulates, et mul peaks vist ka nüüd kiire olema.  Ma ei tea kuhu ja mida tegema, aga kuidagi imelik oli seal seista kogu oma vaba ajaga.
Just sel hetkel ma mõistsin, et mul on hea olla just nii nagu ma olen. Ilma endale seatud lisapingeteta. Ja nii hea on elada selles natuke unises väikelinnas, kus sa oledki koguaeg nagu pisikesel puhkusel.

Ja üks asi veel. Olles nüüd vanem ja kogenum, siis pean ma tunnistama, et ka enda peal varem üsna aktiivselt katsetatud self-help õpetused ei kannagi pikas plaanis just erilisi vilju. Nii irooniline kui see ka pole, siis see kui ma keskendusin peegli ees enda kiitmisele ja parimate omaduste väljatoomisele, siis tegelikkuses mõtlesin ma sisimas ainult sellest, mida ma kõike inimesena ei ole, mis puudused mul on, mida ma tegelikult oleksin võimeline tegema, kuid millega ma pole hakkama saanud.
See kui ma peegli ees mantra vormis ennast ilusaks ja targaks laususin, ei andnud mulle tegelikult tarkust ja ilu juurde. Pigem hakkasin ma hoopis rohkem vigu otsima.
Tuleb välja, et mitte ükski  tõeliselt õnnelik ja enesega rahuolev inimene ei pea vajalikus seista peegli ees ja korrutama kõva häälega, et ta on õnnelik. Õnnelik inimene on õnnelik ka ilma selleta.
Vahel tuleb lihtsalt asjadel lasta olla, võtta omaks ja sasipundar hakkab ise lahti rulluma.
Tuleb välja, et ma siiski õpin oma vigadest ja sellest natuke kurvast ja hädisest eluperioodist on isegi kasu.
Minust võibki päriselt õnnelik inimene saada!